Lõpeta India liikumine

Crippsi missiooni ebaõnnestumine ja II maailmasõja tagajärjed tekitasid Indias laialdase rahulolematuse. See pani Gandhiji alustama liikumist, milles kutsutakse üles brittide täielikku väljaastumist Indiast. Kongressi töökomitee võttis Wardhas toimunud koosolekul 14. juulil 1942 vastu ajaloolise loobumise resolutsiooni, milles nõuti võimu viivitamatut ülekandmist indiaanlastele ja loobub Indiast. 8. augustil 1942 Bombays kinnitas kogu India kongressikomitee resolutsiooni, mis nõudis vägivallatut massivõitlust kogu riigis võimalikult laial määral. Just sel korral pidas Gandhiji kuulsa kõne „tee või surra”. „Lõpeta India” üleskutse tõi riigimasina peaaegu riigis seisma, kuna inimesed viskasid vabatahtlikult liikumise paksu. Inimesed täheldasid Hartalesi ning meeleavaldustele ja rongkäikudele kaasnesid rahvuslikud laulud ja loosungid. Liikumine oli tõeliselt massiline liikumine, mis tõi selle ambitsiooniks tuhanded tavainimesed, nimelt õpilased, töötajad ja talupojad. Samuti nägi see juhtide, nimelt Jayprakash Narayani, Aruna Asaf Ali ja Ram Manohar Lohia ning paljude naiste nagu Matangini Hazra Bengali, Kanaklata Barua Assamis ja Rama Devi Odishas. Britid vastasid suure jõuga, kuid liikumise mahasurumiseks kulus rohkem kui aasta.   Language: Estonian