5 1789. aastal kutsus Lous XVI kokku mõisate kindral kokkupaneku, et anda ettepanekuid uute maksude jaoks. Delegaatide võõrustamiseks valmistati ette Versailles’is asuv Resblenden Hall. Esimene ja teine mõisad saatsid mõlemad 300 esindajat, kes istusid kahest küljest üksteise poole ridadesse, samal ajal kui kolmanda pärandvara 600 liiget pidid seisma taga. Kolmandat pärandvara esindasid selle jõukamad ja haritumad liikmed. Talupoegadel, käsitöölistel ja naistel keelati assamblee sisenemine. Kolmandad kaebused ja nõudmised loetleti aga umbes 40 000 kirjas, mille esindajad olid endaga kaasa toonud.
Varem hääletamine mõisate kindralis viidi läbi vastavalt põhimõttele, et igal pärandil oli üks hääl. Seekord oli ka Louis XVI otsustanud jätkata sama praktikat. Kuid kolmanda pärandvara liikmed nõudsid, et hääletamine viib nüüd läbi kogu assamblee tervikuna, kus igal liikmel oleks üks hääl. See oli üks demokraatlikke põhimõtteid, mille esitas filosoofid nagu Rousseau oma raamatus T olgu sotsiaalne leping. Kui kuningas selle ettepaneku tagasi lükkas, kõndisid kolmanda liikmed protestiks assambleest välja.
Kolmanda mõisa esindajad pidasid end kogu Prantsuse rahva pressiesindajaks. 20. juunil kogunesid nad Versailles’i territooriumil sisetenniseväljaku saali. Nad kuulutasid end rahvusassambleeks ja vandusid, et nad ei hajuks enne, kui nad olid koostanud prantsuse keele põhiseaduse, mis piiraks monarhi volitusi. Neid juhtisid Mirabeau ja Abbe Sieyes. Mirabeau sündis üllas peres, kuid oli veendunud vajaduses kaotada feodaalse privileegi ühiskond. Ta tõi välja ajakirja ja pidas Versailles’is kokku pandud rahvahulkadele võimsaid kõnesid. Algselt preester Abbe Sieyes kirjutas mõjukat brošüüri nimega „Mis on kolmas pärand”?
Sel ajal, kui Rahvuskogu oli Versailles’i põhiseaduse koostamisel hõivatud, nägi ülejäänud Franch ebastabiilsusega. Raske talv oli tähendanud, et saak oli; Leiva hind tõusis, sageli kasutasid pagarid olukorda ja kogusid tarneid. Pärast pagariäris pikkades järjekordades veetmist paneb rahvahulk vihaseid naisi Pariisi kolima. 14. juulil tungis ärritunud rahvahulk ja hävitas Bastille.
Maakohas levisid kuulujutud külast külla, et mõisa isandad olid palkanud brigaadide ansamblid, kes olid teel küpsete põllukultuuride hävitamiseks. Hirmu meeletu püütud talupojad haarasid mitmetes linnaosades kabi ja pit0chforcksi ning ründas Chateauxit. Nad rüüstasid teraga teravilja ja põletasid maha dokumendid, mis sisaldasid mõisa lõivude andmeid. Kodudest põgenes suur hulk aadlikke, paljud neist rändasid naaberriikidesse.
Seistes silmitsi oma mässuliste subjektide võimuga, tunnistas Louis XVI lõpuks rahva assambleele tunnustuse ja nõustub põhimõttega, et tema volitused kontrollitakse nüüdsest põhiseadusega. Ööl 4. augustil 1789 võttis assamblee vastu kohustuste ja maksude feodaalsüsteemi kaotamise dekreedi. Kümnised kaotati ja kiriku omanduses olevad maad konfiskeeriti. Selle tulemusel elab valitsus.
Language: Estonian