Pärast 1848. aastat eemaldus natsionalism Euroopas seosest demokraatia ja revolutsiooniga. Natsionalistlikud tunded mobiliseerisid konservatiivid sageli riikliku võimu edendamiseks ja poliitilise domineerimise saavutamiseks Euroopas.
Seda saab jälgida protsessis, mille käigus Saksamaa ja Itaalia olid rahvusriikidena ühtsed. Nagu nägite, olid natsionalistlikud tunded laialt levinud keskklassi sakslaste seas, kes üritasid 1848. aastal ühendada Saksamaa konföderatsiooni erinevad piirkonnad rahvusriigiks, mida valitses valitud parlament. Seda liberaalset algatust rahvuse ülesehitamiseks represseerisid aga monarhia ja sõjaväe ühendatud jõud, mida toetasid Preisimaa suured maaomanikud (nimega Junkers). Sellest ajast peale asus Preisimaa riikliku ühendamise liikumise juhtimise. Selle peaminister Otto von Bismarck oli selle protsessi arhitekt Preisi armee ja bürokraatia abiga. Kolm sõda seitsme aasta jooksul – Austria, Taani ja Prantsusmaaga olid Preisi võidu lõppenud ja lõpetasid ühendamise protsessi. Jaanuaris 1871 kuulutati Preisi kuningas William I Saksamaa keisriks Versailles’is toimunud tseremoonial.
18. jaanuari 1871. aasta kibedalt külmal hommikul kogunesid saksa riikide vürstide, armee esindajate, oluliste Preisi ministrite, sealhulgas peaminister Otto von Bismarcki, assambleed, kes kogunesid Versailles’i palees asuvasse paleesse kuulutamas Uus -Saksamaa William I PRUSSIA PALEE PALEE KOHTADA PRESSIA PEEGRI HALL.
Saksamaa rahvuse ülesehitamise protsess oli näidanud Preisi riikliku võimu domineerimist. Uus riik pani suure rõhku valuuta-, pangandus-, juriidiliste ja kohtusüsteemide moderniseerimisele Saksamaal. Preisi meetmed ja tavad said ülejäänud Saksamaale sageli eeskujuks.
Language: Estonian